Pisi Aphrodite Lugu
ehk Kuidas Pisi Apu siia sattus ja miks temanimeline fond loodi
Kui mulle ikka midagi ei meeldinud, siis andsin sellest oma hapu näoga märku. Kohe oli aru saada, kui olin solvunud. Mind armastati väga ning sain kuulsaks tänu oma emme Katale, õde Novale ja tädi Bellale. Nemad olid inimestega juba vanad tuttavad. Nad kolmekesi õpetasid mind ja ma olin usin õpilane. Olin tubli. Aga siis hakkas juhtuma imelikke asju.
Mu kõht valutas ja ei olnud üldse hea olla. Emmega käisime arstide juures. Saime mõneks ajaks ka abi. Aga juba varsti algas kõik uuesti. Ma tegin kõik, et sellest üle olla ja olin alati rõõmus. Mu suur süda oli terve ja tugev. Aga sellest oli vähe. Haigus hakkas mind laastama ja juba nädala pärast ma ei saanud aru, mis toimub. Ma ei tahtnud enam ka süüa. Käisime siis arstide juures ja olemine läks nii kehvaks, et pidin haiglasse jääma. Ja just sõbrapäeval 14.02.2021. Teate, ma ei tahtnud üldse minna.
Nägin, kui valus minu perekonnal on, aga ma ei saanud midagi teha. Minul oli ka valus. Läksin sirge selja ja hea tujuga, et teised ei peaks minu pärast kannatama. Hommikul aga ma ei jõudnud enam midagi teha. Emme tuli haiglasse minu juurde. Mul oli nii kahju vaadata teda, sest siis juba teadsin, et ma lähen ära.
15.02.2020 musitasin oma emmet ja palusin tal minust lahti lasta. Ma ei jaksanud enam. Ma tean, et teil paljudel on väga-väga valus, aga minul on nüüd hea olla. Olen natuke kurb teie kõigi pärast ja enda pärast ka, aga looduse vastu kahjuks ei saa. Nii oli ette nähtud ja nii pidi minema.
